SkyFlux

PLANEEDID

Merkuur novembri hommikutaevas: ere Veenus näitab teed

Avaldatud · Uuendatud

Joonis kagutaevast 59. põhjalaiusel 20. novembril tsiviilhämariku alguses: Merkuur 8° kõrgusel asimuudil 131°, Veenus 16° kõrgusel asimuudil 145°, Spiika 2° otse Veenusest allpool, Arktuurus kõrgel üleval ja ekliptika kriipsjoonena, mis tõuseb horisondilt järsult üles.
Taevas Tallinnas (59. põhjalaius) 20. novembril tsiviilhämariku alguses, kui Päike on 6° horisondi all. Ere Veenus on teejuht; Merkuur on sellest umbes 15° vasakul allpool. Asukohad on arvutatud JPL Horizonsi abil.SkyFlux · JPL Horizons

Ööl vastu 21. novembrit (maailmaaja ehk UTC järgi 20. novembri lõpus) on Merkuur taevas Päikesest läänes kõige kaugemal: nurkkaugus on siis 19,6° (suurim lääneelongatsioon). Põhjapoolkeral on nende päevade paiku hommikuti hea võimalus leida üles Merkuur, mida palja silmaga nähtavatest planeetidest on kõige raskem tabada. Teed näitab ere Veenus, mis on Merkuurist kõrgemal ja paremal.

Miks on novembri lõpp põhjapoolkeral hea vaatlusaeg

Merkuuri orbiit jääb Maa omast seespoole, nii et Maalt vaadates liigub planeet taevas kord ühele, kord teisele poole Päikest. Päikesest lääne pool olles tõuseb ta enne Päikest ja paistab koiduvalguses. 20. novembri lõpus (UTC) jõuab ta sel pool Päikest suurima nurkkauguseni.

See nurkkaugus on tagasihoidlik. Appi tuleb ekliptika ehk Päikese aastane näiv tee üle taeva, mille lähedal planeedid püsivad. Põhjapoolkera sügishommikul tõuseb ekliptika idahorisondilt järsult üles: 20. novembril tsiviilhämariku alguses on selle kalle horisondi suhtes Tallinnas umbes 42° ja 50. põhjalaiusel 52°, kevadise pööripäeva paiku tsiviilhämariku alguses aga ainult 9° ja 17°. Kui ekliptika tõuseb järsult, on Merkuur Päikesest pigem kõrgemal kui kõrval ja suurem osa nendevahelisest nurkkaugusest avaldub Merkuuri kõrgusena horisondi kohal.

Merkuur on taevas Päikesest tublisti põhjapoolsem: osalt seetõttu, et sel aastaajal kulgeb ekliptika Päikesest lääne pool põhja poole, osalt seetõttu, et Merkuur asub ka ise ekliptikast umbes 2° põhja pool. Seda näitab deklinatsioon ehk nurkkaugus taevaekvaatorist, taevane vaste geograafilisele laiusele: Merkuuril on see −12,2°, Päikesel −19,8°. Seetõttu tõuseb Merkuur põhjalaiustel Päikesest palju varem, Tallinnas 2 tundi ja 15 minutit enne päikesetõusu.

Kuhu vaadata

Vaata madalale kagutaevasse (lõunapoolsematel laiustel pigem idakagusse) ja alusta otsimist umbes tund enne päikesetõusu. Siis on Merkuur kõikjal 40. ja 59. põhjalaiuse vahel juba 7–8° kõrgusel; varem on ta madalamal, horisondi lähedal paksemas vines. Kõigepealt leia Veenus. Oktoobri lõpus läks ta Maa ja Päikese vahelt läbi (alumine ühendus) ja on nüüd selles taevaosas kõige heledam taevakeha, tähesuurusega −4,9 (tähesuuruste skaalal tähendab väiksem arv suuremat heledust). Merkuur on Veenusest allpool ja vasakul, 20. novembril umbes 15° kaugusel ehk poolteist rusikat, kui mõõdad väljasirutatud käega. 14. novembril on vahe 13°, 26. novembril juba 20°, sest Veenus eemaldub Päikesest kiiremini kui Merkuur, mis hakkab pärast 20. novembrit Päikesele taas lähenema.

Veidi hiljem, tsiviilhämariku alguses (Päike 6° horisondi all), on kõrgused 20. novembril järgmised:

  • 59. põhjalaius (Tallinn, Stockholm): Merkuur 8°, Veenus 16°; tsiviilhämarik algab 54 minutit enne päikesetõusu.
  • 50. põhjalaius (Praha, Frankfurt): Merkuur 10°, Veenus 20°; tsiviilhämarik algab 40 minutit enne päikesetõusu.
  • 40. põhjalaius (Madrid, New York): Merkuur 12°, Veenus 24°; tsiviilhämarik algab 33 minutit enne päikesetõusu.

Peaaegu samal kõrgusel püsib Merkuur 17.–23. novembril. Umbes 2° otse Veenusest allpool on Spiika, Neitsi tähtkuju heledaim täht. Ära aja seda Merkuuriga segi: Merkuur on heledam ning sellest palju madalamal ja kaugemal vasakul.

Kui tahad näha, kus Merkuur sinu asukohast vaadates parajasti on, ava SkyFluxi taevakaart.

Mida on näha

Palja silmaga paistab Merkuur valgenevas taevas lihtsalt valguspunktina ja muutub päev-päevalt heledamaks, sest tema valgustatud poolest näeme üha suuremat osa. Tähesuurus on 14. novembril +0,3, 17. novembril −0,2, 20. novembril −0,4 ja 23. novembril −0,6. Horisondi lähedal neelab vine aga osa valgusest, nii et Merkuur võib paista tuhmim, kui nende arvude järgi ootaks.

Binoklist on abi: liiguta seda aeglaselt Veenusest allapoole ja vasakule ning kui oled Merkuuri leidnud, lase binokkel alla ja otsi ta palja silmaga üles. Pane binokkel enne päikesetõusu ära. Päike tõuseb peaaegu samas suunas, kuhu sa just vaatasid, ja juba põgus pilk Päikesesse läbi binokli võib silmi jäädavalt kahjustada.

Kuu ei sega: kuni 23. novembrini on ta koiduks juba loojunud ja alates täiskuust 24. novembril on ta koidu ajal madalal läänes, Merkuuri suhtes taeva vastasküljel.

Miks on Merkuuri raske näha

Merkuuri orbiit on nii väike, et Maalt vaadates ei eemaldu planeet Päikesest kunagi rohkem kui umbes 28°. Keskmistel põhjalaiustel näeb teda seetõttu ainult madalal hämaras taevas, täiesti pimedas aga peaaegu mitte kunagi. Seekord on suurim nurkkaugus Päikesest ainult 19,6°, sest suurima lääneelongatsiooni ajal on Merkuur Päikesest umbes 50 miljoni km kaugusel. See on peaaegu Merkuuri vähim kaugus (46 miljonit km) ja palju vähem kui suurim (70 miljonit km). Mida lähemal on Merkuur Päikesele, seda väiksem on tema suurim näiv nurkkaugus Päikesest.

Allikad ja litsentsid

  • JPL Horizons (NASA/JPL) — Merkuuri, Veenuse, Päikese ja Kuu asukohad, elongatsioon, tähesuurused, faas, deklinatsioonid ning kõrgus ja asimuut vaatluskohast, arvutatud 17. oktoobril 2026. https://ssd.jpl.nasa.gov/horizons/
  • SIMBAD (CDS, Strasbourg) — Spiika (alf Vir) ja Arktuuruse (alf Boo) koordinaadid ning tähesuurus V-filtris. https://simbad.cds.unistra.fr/simbad/
  • NASA NSSDC, Merkuuri andmeleht (Mercury Fact Sheet) — Merkuuri kaugus Päikesest periheelis (46,0 miljonit km) ja afeelis (69,8 miljonit km). https://nssdc.gsfc.nasa.gov/planetary/factsheet/mercuryfact.html

Vaata seda oma taevas

Hangi see Google PlaystiOS-il veel ei ole

Veel uudiseid

Supernoova SN 1181 jäänuk Pa 30: ilutulestikku meenutavad niidid on sõlmede ahelad

1181. aasta augustis panid Hiina, Jaapani ja araabia astronoomid kirja uue tähe Kassiopeia tähtkujus; selle plahvatuse tõenäoline jäänuk on ilutulestikku meenutav udu Pa 30. Teleskoobi Gemini North värsked pildid näitavad, et udu niidid koosnevad pisikestest tihedatest gaasitompudest ehk sõlmedest, ja just see detail vihjab sellele, kuidas väljapaisatud aine oma kuju sai.

Halley komeedi tolmust sündinud Orioniidid on tipus ööl vastu 22. oktoobrit — kõige parem on vaadata pimedatel tundidel enne koitu

Igal oktoobril läbib Maa tolmuvoolu, mille on maha jätnud Halley komeet, ja tolmuterad sööstavad atmosfääri ülakihtidesse kiirusega 66 kilomeetrit sekundis — suurte meteoorisadude seas on see üks suurimaid kiirusi. 2026. aasta maksimum on 21. oktoobril umbes kell 18:30 UTC ja parim öö on öö vastu 22. oktoobrit. Tänavu püsib ere, umbes 80% valgustatud Kuu horisondi kohal tükk aega pärast keskööd, nii et tasub vaadata Kuu loojumise ja koidu alguse vahel; SkyFlux näitab mõlemat kellaaega sinu asukoha jaoks. Edasi tuleb juttu sellest, millal ja kuhu vaadata, miks meteoorid on nii kiired ja tolm nii vana, miks Maa sellesse tolmu üldse satub ja kuidas Jupiter seda aeg-ajalt tihedaks vooluks koondab, nii et sadu läheb hoogu. Lõpus ütleme ausalt, mida oodata: pimeda taeva all maal umbes 9–15 meteoori tunnis, linna lähedal vähem.

Leoniidid jõuavad maksimumini ööl vastu 18. novembrit — tänavu tagasihoidlikult, kuigi kunagi sadas neid nagu lund

Ööl vastu 18. novembrit 2026, veidi enne keskööd UTC järgi, läbib Maa komeedi 55P/Tempel–Tuttle tolmu ja Leoniidid jõuavad maksimumini. Tänavu jääb sadu tagasihoidlikuks: ZHR umbes 15 (tunniarv seniidis ehk meteooride arv ideaalse taeva all, sellest lähemalt allpool). 2026. aasta kohta avaldatud tolmujälgede mudel ei leia ühtki jälge, mis meteoore märgatavalt juurde tooks. Tingimused on aga head: pooleldi valgustatud Kuu loojub põhjapoolkeral enne keskööd ja lõunapoolkeral tund-paar pärast seda ning radiant — punkt, kust meteoorid näivad lähtuvat — on öö viimastel pimedatel tundidel enne koitu kõrgel. Ja Leoniidid ei ole tavaline sadu. Need on suurtest sadudest kõige kiiremad ja tulevad Maale peaaegu otse vastu. Ühel ööl 1833. aastal näitasid just Leoniidid, et meteoorid ei ole ilmastikunähtus, vaid kuuluvad astronoomiasse. Edasi tuleb juttu sellest, millal ja kuhu vaadata, miks meteoorid on nii kiired, 1833., 1966. ja 1999. aasta tormidest — ja sellest, mida mudelid ütlevad järgmise tormi kohta.

Drakoniidid tipus ööl vastu 9. oktoobrit 2026 — põhjapoolsetel laiuskraadidel on radiant õhtul kõige kõrgemal, aga saju tipp ei pruugi selle ajaga kokku langeda

9. oktoobril 2026, umbes kell 01:20 UTC, läbib Maa komeedi 21P/Giacobini-Zinner tolmuvoolu — Euroopas, Aafrikas ja Ameerikas on see öö vastu 9. oktoobrit. Enamiku meteoorisadude ajal näeb hommiku poole rohkem meteoore ja sellel on hea põhjus. Drakoniidide puhul on vastupidi ja põhjus ei ole see, mida enamik juhendeid ütleb. Selles loos on neli osa: arvutatud kaar, mis tõestab, et selle saju puhul ongi tõesti vastupidi; seletus, mis näitab ühtlasi, miks Perseiidid ja Geminiidid hoopis hommiku poole tugevnevad; pilguheit komeedile, mille voolu Maa läbib; ja realistlik ootus 2026. aastaks: ZHR umbes viis, mitte vaatemäng. Ja veel üks asi, millest tavaliselt vaikitakse: põhjapoolsetel laiuskraadidel on radiant õhtul kõige kõrgemal, aga saju enda maksimum langeb kindlale UTC-ajale — nii et see, milline öötund on sinu jaoks parim, oleneb sinu asukohast — eelkõige pikkuskraadist, aga ka laiuskraadist.