Leoniidid jõuavad maksimumini ööl vastu 18. novembrit — tänavu tagasihoidlikult, kuigi kunagi sadas neid nagu lund

Millal: öö vastu 18. novembrit, parimad tunnid enne koitu

Maksimum saabub 17. novembril 2026 umbes kell 23:45 UTC. Sel hetkel läbib Maa komeedi orbiidi tasandi. Selle hetke kohta on kaks sõltumatut allikat ühel meelel: Rahvusvahelise Meteooriorganisatsiooni (IMO) maksimumiaeg ja NASA Horizonsi süsteemist võetud komeedi orbiit. Mõlema järgi on Maa samas punktis ja need ühtivad kraadi sajandiku täpsusega — täpsemalt IMO oma arvu ei esitagi. Ühe mudeli järgi, mis kirjeldab saju laiali hajunud taustatolmu, on selle tolmu lauge maksimum umbes kaheksa tundi varem, kell 16:00 UTC paiku. Maksimum on aga nii lai, et see vahe ei loe kuigi palju: tähtis on öö vastu 18. novembrit, ükskõik kus sa oled.

Kuu ei sega. Sel ööl on ta esimeses veerandis, pooleldi valgustatud. Põhjapoolkera keskmistel laiuskraadidel loojub ta hilisõhtul, enne kui radiant on piisavalt kõrgele tõusnud; lõunapoolkeral loojub ta tund-paar pärast keskööd. Pärast seda on taevas koiduni kuuvalgusest vaba. Millal Kuu sinu asukohas loojub, näitab SkyFluxi äpp.

Näiteks 59. põhjalaiusel tõuseb radiant hilisõhtul. Paar tundi pärast keskööd on ta idas umbes 28 kraadi kõrgusel ja tõuseb kogu ülejäänud öö: kui algab hommikune astronoomiline hämarik ja taevas hakkab heledamaks minema, on ta juba umbes 51 kraadi kõrgusel. Seal on seega parimad kolm viimast tundi enne koitu: radiant on kõrgel, Kuu ammu loojunud ja taevas veel täiesti pime. SkyFluxi äpp arvutab parimad tunnid sinu enda koordinaatide jaoks.

Kui öö vastu 18. novembrit on pilves, on järgmine öö teine võimalus, kuigi kehvem: selleks ajaks on saju taustaktiivsus langenud umbes veerandini maksimumi tasemest (aktiivsuskõvera järgi, mida SkyFlux kasutab). Ka Kuu on siis heledam ja loojub umbes poolteist tundi hiljem. Üks mudel ennustab 19. novembril umbes kell 02:50 UTC mõnda lisameteoori tolmust, mille komeet jättis maha 1699. aastal.

Tänavu on vaikne aasta — aga kui vaikne?

Leoniidid on kuulsad oma tormide poolest, nii et 2026. aasta kohta tasub öelda otse: tormi ega puhangut ei oodata. Mihhail Maslov, kes arvutab, kus asub komeedi iga vana tolmujälg, ei leidnud tänavuseks ühtki märkimisväärset kohtumist tolmujäljega; tema arvutuse järgi koosneb sadu laiali hajunud taustatolmust. Tema hinnang maksimumile on ZHR 15 ja sama arvu annab IMO kataloog.

ZHR näitab, mitu meteoori näeks üks vaatleja tunnis, kui radiant oleks otse pea kohal ja taevas täiesti pime. Päriselt selliseid tingimusi kellelgi ei ole. Kui arvestada radiandi tegelikku kõrgust enne koitu 59. põhjalaiusel, tuleb väga pimeda taeva all umbes 10 meteoori tunnis, maal, linnast veidi eemal, 3–4 ja linna ääres 1–2. See on mudeli tulemus ja tegelik arv võib sellest erineda umbes 50% kummaski suunas. Suurt vaatemängu ei tule. Tuleb hea ja pime hommik ilma Kuuta: kui oled tuledest piisavalt kaugel, sähvatab meteoor iga mõne minuti tagant.

Kuhu vaadata: leia Lõvi sirp ja vaata siis sellest eemale

Radiant — punkt, kust saju meteoorid näivad välja lendavat — on Lõvi tähtkuju peas, tähtede kaares, mis meenutab peegelpildis küsimärki ja mida kutsutakse sirbiks. Lõvi järgi on sadu saanud ka oma nime. Sirbi abil saab Leoniidi eristada sporaadilisest meteoorist, mis ei kuulu ühegi saju juurde: kui meteoori triibu pikendus viib tagasi sirbini, oli see Leoniid.

Saju nägemiseks ei pea radianti põrnitsema. Radiandi lähedal tuleb meteoor peaaegu otse sinu poole ja jätab ainult lühikese triibu; radiandist kaugemal paistab meteoori lend rohkem küljelt ja joon tuleb pikem. Just seepärast soovitab ka NASA vaadata radiandist eemale. Põhjapoolkeral heida selili, jalad ida või kagu poole, nii et radiant jääb sinu vaatevälja, aga ära vaata otse sinna: vaata üles ja lase pilgul hõlmata võimalikult suur osa taevast. Enne seda lase silmadel kuni pool tundi pimedaga harjuda.

Miks Leoniidid on nii kiired: laupkokkupõrge

Leoniidid sisenevad atmosfääri kiirusega umbes 71 kilomeetrit sekundis — IMO sajuloendis on see suurim kiirus. Tunnis teeb see ligikaudu 255 000 kilomeetrit: sada kilomeetrit läbiks sellise kiirusega vähem kui pooleteise sekundiga.

Põhjus on komeedi orbiidis. Komeet 55P/Tempel–Tuttle ja kogu ta tolm tiirlevad ümber Päikese teises suunas kui Maa: orbiidi kalle on 162,5 kraadi, nii et planeetidega võrreldes tiirleb komeet vastupidises suunas. Astronoomid nimetavad sellist orbiiti retrograadseks. Maksimumi ööl liigub Maa oma orbiidil kiirusega 30 km/s ja komeedi tolmukübe, mis on Päikesest samal kaugusel, kiirusega umbes 41 km/s peaaegu vastassuunas. Kuna nad kohtuvad peaaegu otse vastu, liituvad need kaks kiirust ligikaudu: umbes 71 km/s. Leoniid on laupkokkupõrge.

Samal põhjusel on Leoniidid hommikune sadu. Pärast keskööd oled Maa sellel poolel, mis on liikumissuunas ees, ja Leoniidide radiant on vähem kui kümne kraadi kaugusel punktist, mille poole Maa liigub. Radiant tõuseb hilisõhtul ja on kõige kõrgemal öö viimastel pimedatel tundidel, sest ta asub peaaegu täpselt Maa teel.

Osakesed ise on tillukesed — enamik neist on väiksemad kui liivatera. Selle kiiruse juures on aga igal kilogrammil tolmul umbes 2,5 gigadžauli energiat — ligikaudu 600 korda rohkem kui kilogrammil trotüülil, ja kilogrammi kohta on see umbes neli korda suurem kui kiirusega 35 km/s saabuva Geminiidi energia. Kogu see energia vabaneb kõrgel atmosfääris ja triip, mida sa näed, ongi selle vabanemine. Kõige heledamad meteoorid võivad jätta endast maha järelhelenduse — nõrga kuma, mis püsib taevas veel mõnda aega pärast seda, kui meteoor ise on kadunud.

Lähtekomeet: 55P/Tempel–Tuttle

Leoniidide lähtekeha on komeet 55P/Tempel–Tuttle, mille tuuma läbimõõt on umbes 3,6 kilomeetrit. Komeedi avastasid teineteisest sõltumatult Tempel 1865. ja Tuttle 1866. aastal. Ümber Päikese tiirleb ta 33,2 aastaga. Päikesele kõige lähemal oli ta viimati 28. veebruaril 1998 ja järgmine kord jõuab ta sinna 20. mail 2031.

Iga kord, kui komeet Päikesele läheneb, eraldub komeedist tolmu, mis jääb selle orbiidile kitsa ja tiheda tolmujäljena. Noored jäljed püsivad veel koos ja komeedi lähedal, nii et Maa kohtub nendega enamasti mõne aasta jooksul enne või pärast komeedi naasmist — seepärast tulevadki Leoniidide tormid rühmadena umbes 33-aastase vahega. Iga naasmine ei too aga tormi. See, kas Maa läbib jälje tihedaima osa, oleneb sellest, kui palju planeetide — eelkõige Jupiteri — tõmme on jälge pärast tolmu eraldumist nihutanud. 2026. aastal on komeet Päikesest kaugel ja Maa ei läbi ühegi noore jälje tihedat osa: sadu koosneb peamiselt vanast, laiali hajunud tolmust ja mõni jälg annab sellele vaid väikese lisa.

1833: öö, millest sai alguse meteooriteadus

Leoniidide torme nähti ammu enne, kui keegi neid mõistis. 902. aastal kirjeldasid üht neist Hiina astronoomid ja vaatlejad praeguse Egiptuse ja Itaalia aladel. 1799. aastal nägid Humboldt ja Bonpland tormi Venezuelas Cumanás: Humboldt kirjutas tuhandetest tulekeradest ja langevatest tähtedest, mis sähvatasid üksteise järel neli tundi järjest, ning Bonpland ütles, et taevas ei olnud ühtki kolme Kuu läbimõõdu laiust lappi, kus poleks olnud meteoore.

Ööl vastu 13. novembrit 1833 puhkes torm Põhja-Ameerika idaosa kohal; selle tolm oli komeedist eraldunud 1800. aastal. Bostonis hinnati, et meteoore langes umbes poole vähem kui lumehelbeid tavalise lumesaju ajal. Ühe tolleaegse hinnangu järgi, mis tugines meteooride arvule tormi vaibumise ajal, oli üheksa tunni jooksul näha 240 000 meteoori. See on hinnang, mitte loendus, kuid sellest tuleb kümneid tuhandeid meteoore tunnis. Üks Washingtoni elanik kirjutas päevikusse, et torm ehmatas inimesed poolsurnuks.

Yale’i ülikooli professor Denison Olmsted märkas midagi, mille tõttu see öö sai teaduse jaoks oluliseks. Meteoorid ei langenud juhuslikult: kõik nad lähtusid ühest punktist Lõvi tähtkujus ja öö jooksul liikus see punkt koos tähtedega üle taeva. Kõik, mis asub atmosfääris, püsiks maapinna suhtes paigal ja pöörleks koos Maaga. Kui miski liigub koos tähtedega, peab see olema väljaspool atmosfääri, kosmoses. Olmsted kogus Ameerika ja Euroopa vaatlejate teateid ja esitas oma arutluse 1834. aastal ajakirjas American Journal of Science. Sellest sai alguse meteooride uurimine astronoomia osana.

1866–1966: leitud komeet, ärajäänud torm ja loendatud torm

1866. aastal, samal aastal, kui Tuttle komeedi leidis, puhkes Euroopa kohal järjekordne torm. Komeedi tiirlemisaeg oli just välja arvutatud — umbes 33 aastat — ja mõne kuu jooksul nägid astronoomid, et Leoniidide meteoorivool liigub mööda sama rada. Leoniidid ja Perseiidid olid kaks esimest meteoorisadu, mida õnnestus seostada kindla komeediga.

Kolmkümmend kolm aastat hiljem ootasid kõik tormi tagasi. 1899. aastal saatsid teadlased Pariisis isegi õhupalliga üles Dorothea Klumpke, esimese astronoomi, kes meteoore õhust vaatles. Torm jäi tulemata.

Torm naasis 1966. aastal, aga mitte seal, kus seda oodati. Mõned ennustasid tormi Euroopa kohale, kuid see puhkes hoopis Ameerika kohal. Arizonas Kitt Peaki mäel loendas Dennis Miloni juhitud rühm esimese tunniga 33 Leoniidi. Kell 11:54 UTC, umbes kolm ja pool tundi pärast loendamise algust, oli meteooride arv 40 sekundis ja püsis selle lähedal umbes kakskümmend minutit. Selle öö radarisalvestiste hilisem analüüs näitas, et tormi tuum kestis alla poole tunni (arv püsis üle poole tipuväärtusest 23 minutit). Kuidas seda ööd ZHR-ina väljendada, selle üle vaieldakse siiani ja hinnangud erinevad kümme korda; vaieldamatu on aga see, mis mäel loendati.

Kas teadsid?1966. aasta suure tormi tolm eraldus komeedist 1899. aastal — täpselt samal aastal, kui kõik ootasid tormi, mis jäi tulemata. Kolmkümmend kolm aastat hiljem andis sama tolmujälg ka 1999. aasta tormi. Komeedi naasmine, mis 1899. aastal kõik pettuma pani, oli maha jätnud tolmu kahe järgmise tormi jaoks.

1998 ja 1999: Hubble pöörab selja, Kuu saab tabamusi

1990. aastate lõpuks muretseti juba kosmoseaparaatide pärast. Enne 1998. aasta sadu pöörasid operaatorid Hubble’i kosmoseteleskoobi kümneks tunniks seljaga voolu poole, nii et päikesepaneelid jäid voolu suhtes serviti, kuigi tabamuse tõenäosust hinnati väiksemaks kui üks kümnest tuhandest. Tol aastal tõi sadu hoopis teistsuguse üllatuse: umbes 16 tundi enne ennustatud maksimumi tuli hulk heledaid tulekerasid. Nende tolm oli eraldunud 1333. aastal ja seda on sestsaadik koos hoidnud resonants Jupiteriga 5:14: tolm teeb ümber Päikese viis tiiru selle ajaga, kui Jupiter teeb neliteist, nii et Jupiteri tõmme kordub ikka samas kohas ega lase tolmul laiali hajuda.

1999. aasta torm oli esimene Leoniidide torm, mis ennustati õigesti ette — selleks modelleeriti, kus asub iga vana tolmujälg. Mudelid ütlesid, millal Maa kohtub 1899. aasta jäljega, ja 18. novembril umbes kell 02:00 UTC see juhtuski: ZHR ulatus tuhandetesse, loendusviisist olenevalt umbes 3700-st 5000-ni. See ja kõik hilisemad tormide arvud on ZHR-id ehk arvutatud eespool kirjeldatud ideaalse taeva jaoks — mitte otsene loendus nagu Kitt Peaki rühma oma 1966. aastal.

Sel ööl juhtus ka midagi täiesti uut. Leoniidid ei taba ainult Maad, vaid ka Kuud, kus neid ei pidurda miski. Ortizi juhitud rühm jälgis Kuu valgustamata osa ja registreeris viis lühikest sähvatust, millest igaüks kestis vähem kui viiekümnendiku sekundi. Need olid esimesed kahtlusteta kinnitatud valgussähvatused, mille tekitasid Kuu pinda tabanud tolmukübemed.

Tormid kordusid 2001. ja 2002. aastal: 2001. aastal kaks tormi ühe ööpäeva jooksul, üks Ameerika, teine Ida-Aasia ja Austraalia kohal, kumbki ZHR-iga üle 1000, ning 2002. aastal kaks tippu ZHR-iga umbes 2350 ja 2660. Sellest ajast saadik ei ole tormi olnud.

Näha mõlemal poolkeral, aga mitte ühtviisi

Leoniidide radiant on taevaekvaatorist 22 kraadi põhja pool, nii et sadu on näha peaaegu kogu maailmas. Põhjapoolkeralt on vaade parem. 59. põhjalaiusel tõuseb radiant kogu pimeda aja ja on hommikuse astronoomilise hämariku alguses umbes 51 kraadi kõrgusel; kõige kõrgemale, 53 kraadini, jõuab ta hiljem, kui taevas on juba selgelt heledam.

Sydney, Kaplinna, Buenos Airese või Santiago laiuskraadil, umbes 34. lõunalaiusel, ei tõuse radiant kõrgemale kui umbes 34 kraadi ja sinnagi jõuaks ta alles pärast päikesetõusu, päevavalges. Kui seal algab hommikune astronoomiline hämarik, on ta ainult umbes 17–19 kraadi kõrgusel. Lõunapoolkeral näeb Leoniide samuti, aga vähem: pime aeg on lühem ja radiant madalal. 68. lõunalaiusest lõuna pool ei tõuse radiant üldse.

Millal tuleb järgmine torm? Mudelid ei ole ühel meelel

Meteooritormiks nimetatakse tavaliselt sadu, mille ZHR on vähemalt 1000. Komeet naaseb 2031. aastal ja tormi on loomulik oodata just sellele eelnevatel ja järgnevatel aastatel — aga tolmujälgede modelleerijad ei ole ühel meelel, mida need aastad toovad.

2027. aastaks loetleb IMO kalender mitu võimalikku väikest puhangut, igaüks ZHR-iga kuni umbes 40–50. Maslovi arvutuste järgi tulevad 2030. aastate alguses tugevad sajud, kuid mitte tormid: 2033. aastal ZHR kuni umbes 400, 2034. aastal 500 ja 2035. aastal 350. Järgmine tõeline torm tuleb tema järgi alles 2094. aastal. Abe uurimus, mis avaldati eeltrükina 2026. aasta augustis ja mida ei ole veel retsenseeritud, leiab palju enamat: 2033. aastal ZHR umbes 1400, samast 1899. aasta tolmujäljest, mis andis 1999. aasta tormi, ning 2034. aastal kaks tugevat tippu ZHR-iga umbes 1400 ja 1200.

Aus vastus on niisiis see, et järgmist tormi ei saa keegi lubada. Ühe mudeli järgi on see seitsme aasta kaugusel, teise järgi ligi seitsmekümne. Ühes on mudelid siiski kooskõlas: 2033. aasta paiku tulevad aastad tavalisest tublisti tugevamad — ja 2026 ei ole nende hulgas.

Miks tasub vaiksel aastal välja minna

ZHR umbes 15 ja tõeliselt pimedas kohas võib-olla kümme meteoori tunnis — rohkem 2026. aasta ei paku, nii et kui võtad sõbra kaasa, ära luba talle rohkem. Suurem oht on pilved: novembri keskel on põhjapoolsetel laiuskraadidel sageli pilves, nii et vaata ilmaennustust ja hoia teine öö varuks.

Ometi tasub ka Leoniidide vaiksel aastal vara ärgata. Kuu ei sega, radiant tõuseb täiesti pimedas taevas ja iga meteoor, mida näed, on üks kiiremaid kehi, mis atmosfääri üldse jõuavad: tolmukübe komeedist, mis möödus Päikese lähedalt viimati 1998. aastal. Kübe lendab Maale peaaegu otse vastu, kiirusega 71 kilomeetrit sekundis. Sa vaatad sama voolu, mis 1833. aastal langes Bostoni kohal nagu lumi ja andis 1966. aastal Arizona kohal nelikümmend meteoori sekundis.

Kui saad, ole väljas öö viimastel pimedatel tundidel enne koitu, kuskil linnatuledest eemal, ja riietu soojalt. SkyFluxi vaade meteoorisajud näitab radiandi kõrgust ja suunda sinu enda taevas, loend pimeda taeva kohad ütleb, kui kaugele pead sõitma, ja taevapäevik paneb sinu eest kirja kuupäeva, koha ja taeva seisukorra, kui midagi näed.