SkyFlux

JPL 90: kuivas jõesängis tehtud raketikatsest Voyageride ja Marsini

Avaldatud · Uuendatud

Mustvalge foto: kolm meest töötavad liivasel maapinnal kõrge liivakotivirna ääres. Tumedas vestis mees seisab mootori juures, kaks valges särgis meest on kummardunud seadmete kohale. Ümberringi on voolikud, plekknõud ja pappkast kirjaga Crisco.
Caltechi rühma katseplats Arroyo Seco jõesängis 1936. või 1937. aastal. JPL-i kirjelduse järgi olid tolmusel maapinnal puidust katsestendid, lahtised juhtmed ja liivakottidest kaitsevall. Voolikud juhtisid metanooli ja hapnikku mootorisse arvatavasti rõhu all olevatest balloonidest. Millisel katsepäeval foto tehti, seda JPL ei täpsusta.NASA/JPL-Caltech (vähendatud) · JPL Image Use Policy

31. oktoobril 1936 käivitasid Caltechi ehk California Tehnoloogiainstituudi tudengid ja kaks Pasadena raketihuvilist väikese rakettmootori. Katse tehti Arroyo Seco kuivas jõesängis Rose Bowli staadionist põhja pool. Sellest päevast loeb oma algust NASA reaktiivliikumise laboratoorium (Jet Propulsion Laboratory, JPL).

Neli katset halloweenil

Rühma keskmes oli Frank Malina, kraadiõppur Caltechi lennundusuuringute laboratooriumis GALCIT, mida juhtis Theodore von Kármán. Jack Parsons oli iseõppinud lõhkeaineasjatundja ja Ed Forman osav mehaanik. Mõlemad olid juba varem omal käel rakette ehitanud. Need kolm olid rühma tuumik. Hiljem hakati neid Caltechis kutsuma „enesetapjate salgaks“ (Suicide Squad). Von Kármán nõudis, et nad ei piirduks rakettide üleslaskmisega, vaid mõõdaksid, kui hästi mootor töötab. Nii ehitasid nad katsemootori ja varustasid selle mõõteriistadega; suure osa detailidest leidsid nad vanarauaplatsilt. Kütus oli metanool ja oksüdeerija hapnik.

Katsetama mindi Arroyo Seco jõesängi, sest Caltech ei tahtnud ülikoolilinnakus tulekahjusid ega plahvatusi. Kolm korda kustus süütenöör enne, kui jõudis mootori süüdata. Neljandal katsel mootor süttis, aga põlema läks ka hapnikuvoolik, mis viskles leegitsedes mööda maad, kui mehed pakku jooksid. Liivakotid kaitsesid neid ja keegi viga ei saanud. JPL-i andmetel töötas mootor umbes kolm sekundit, aga tõukejõudu sel päeval mõõta ei õnnestunud. Esimest korda mõõtsid nad tõukejõudu 15. novembril, kui süütenööri asemel kasutati süüteküünalt.

Armee rakettidest NASA laboratooriumini

1939. aastal sai rühma töö rahastuse: USA armee lennuväe (Army Air Corps) ülema palvel andis USA Rahvusliku Teaduste Akadeemia komitee raha selliste rakettide arendamiseks, mis aitaksid lennukitel lühikeselt rajalt õhku tõusta. 1943. aastal esitas rühm armeele ettepaneku, kuidas USA võiks vastata Saksamaa raketile V-2, ja nimetas end selles ettepanekus esimest korda reaktiivliikumise laboratooriumiks (Jet Propulsion Laboratory).

Millal JPL siis alguse sai? 1936. aastal polnud veel laboratooriumi ega nime, oli ainult tudengite projekt. Nimi tuli kasutusele 1943. aastal ja sai ametlikuks 1944. aasta juunis, kui rahastamise võttis üle armee relvastusosakond (Ordnance Department). JPL ise loeb oma algust esimesest katsest.

Püstine mõõtkavas joonistatud ajatelg, mis ulatub 1936. aastast 2026. aastani. Joon on kuldne kuni 1958. aasta detsembrini, mil JPL läks NASA alla, ja pärast seda türkiissinine. Täpid märgivad esimest raketikatset 1936. aastal, nime esmakordset kasutamist 1943. aastal, Explorer 1 starti, Mariner 2 möödalendu Veenusest, Voyageride starti, Sojourneri maandumist Marsil, Ingenuity esimest lendu, Europa Clipperi starti ja veel ees ootavat päeva, mil valgus jõuab Voyager 1-ni alles ööpäevaga.
Ajateljel on mõõtkavas üheksa hetke JPL-i esimesest 90 aastast. Seal, kus sündmused on tihedalt koos, on sildid lahku nihutatud ja iga silt on oma täpiga ühendatud peenikese joonega.Pilt: SkyFlux · kuupäevad: NASA ja JPL

31. jaanuaril 1958 (maailmaaja järgi oli juba 1. veebruar) viis armee kanderakett Jupiter-C orbiidile USA esimese satelliidi Explorer 1. JPL oli satelliidi kavandanud ja ehitanud ning juhtis ka selle lendu. Pardal oli James Van Alleni kosmilise kiirguse detektor, mis loendas osakesi oodatust vähem. Van Allen järeldas, et Maa magnetvälja lõksu jäänud kiirgust oli nii palju, et mõõteriist küllastus ja näitas seetõttu liiga vähe. Kaks kuud hiljem üles lastud satelliit kinnitas, et Maa ümber on kiirgusvööndid. Need kannavad nüüd Van Alleni nime. 3. detsembril 1958 anti JPL armeelt üle äsja loodud tsiviilkosmoseagentuurile NASA. Caltech juhib JPL-i NASA tellimusel tänini.

Sondid, mis jõudsid esimesena

14. detsembril 1962 lendas Mariner 2 Veenusest mööda ja saatis Maale andmeid. Ükski kosmosesond polnud seda varem ühegi teise planeedi juures teinud. 1977. aasta augustis startinud Voyager 2 külastas esimese sondina kõiki nelja hiidplaneeti, viimasena 1989. aastal Neptuuni. Tema sõsarsond Voyager 1 lahkus 25. augustil 2012 esimese kosmosesondina heliosfäärist — päikesetuule täis puhutud mullist, mis ümbritseb Päikest ja planeete.

Maandur Pathfinder jõudis Marsile 4. juulil 1997 ja tõi kaasa Sojourneri, esimese kulguri, mis Marsil ringi sõitis. 2021. aastal tõusis Marsil õhku helikopter Ingenuity: see oli esimene mootori jõul tehtud juhitav lend teisel planeedil. Kokku lendas Ingenuity 72 korda. 14. oktoobril 2024 startinud Europa Clipper peaks 2030. aasta aprillis jõudma Jupiteri juurde, et uurida selle kaaslast Europat, mille jääkoore all arvatakse olevat soolane ookean.

Mis edasi?

18. novembril 2026 peaks Voyager 1 olema Maast umbes 26 miljardi kilomeetri kaugusel. Nii kaugele jõuab valgus ööpäevaga: sel päeval saadetud käsk on sondini teel 24 tundi. Ükski optiline teleskoop sondi ei näe; sidet saab sellega pidada ainult NASA süvakosmose sidevõrgu (Deep Space Network) suurte antennide kaudu. JPL hakkas seda võrku rajama 1958. aastal ja ametlikult asutati see 1963. aastal.

Mis on JPL-il järgmisena kavas? Missioon SkyFall peaks startima 2028. aastal: Marsile laskumise ajal eralduvad sondist kolm helikopterit, mis kaardistavad pinnase alla mattunud jääd. Missiooni MoonFall rakettmootoritega droonid peaksid maanduma Kuu lõunapooluse lähedal. SunRISE’i kuus väikest satelliiti on kavas saata teele 2027. aastal; need lendavad üksteise lähedal ja töötavad Päikest uurides koos nagu üks suur raadioantenn. Neljas projekt on NEO Surveyor, kosmoseteleskoop, mis hakkab asteroide otsima.

Juubel langeb kärbete ajale: 2024. aastal koondas JPL töötajaid kahel korral ja 2025. aasta oktoobris veel umbes 550 inimest. Põhjuseks toodi eelarve kitsikus.

Allikad ja litsentsid

Vaata seda oma taevas

Veel uudiseid

Euclid leidis komeedi, mille orbiit on planeetide orbiitide tasandiga peaaegu risti

Galaktikate kaardistamiseks ehitatud ESA kosmoseteleskoop Euclid on avastanud oma esimese komeedi, mis sai nimeks C/2026 S1 (Euclid). Komeet on Maast umbes 1,3 miljardi kilomeetri kaugusel. Planeedid tiirlevad Päikese ümber peaaegu ühes tasandis. See komeet on kõrgel selle tasandi kohal, Päikesest vaadates peaaegu otse üleval, ja tiirleb orbiidil, mis on tasandi suhtes 85° kaldu.

Mõni valge kääbus paistaks lähedalt vaadates roheline, roosa või lilla

Valged kääbused on päikesetaoliste tähtede tihedad jäänused ja tavaliselt kujutatakse neid ette valgete või kahvatusinistena. Warwicki ülikooli teadlase Mark Hollandsi juhitud töörühm arvutas välja, mis värvi paistaks valge kääbus vaatlejale, kes on tähele nii lähedal, et eristab selle ketast. Uuring ilmus 15. oktoobril 2026 ajakirjas RAS Techniques and Instruments. Enamik valgeid kääbuseid on tõesti valged: Päikesele 152 lähima valge kääbuse seast on vaid umbes igal kolmekümnendal värvus, mis erineb selgelt hõõguva keha omast, ja need vähesed on roosad või kollased. Eraldi valitud haruldasemate tähtede seast leidsid teadlased ka ühe, mis paistaks selgelt roheline.

Galaktikaparv MACS J0454.1-0300 Webbi pildil: kuldsed galaktikad ja gravitatsiooniläätse kaared

Euroopa Kosmoseagentuur valis Webbi teleskoobi 2026. aasta septembrikuu pildiks galaktikaparve MACS J0454.1-0300, mis asub Orioni tähtkujus. Parve gravitatsioon painutab selle taga palju kaugemal asuvate galaktikate valgust ja suurendab nende kujutisi. Mõnel juhul paistavad nende galaktikate väikesed heledad laigud üle 300 korra suurendatuna.

ALMA 13. vaatlustsükkel: rekordnõudlus ja uued Band 2 vastuvõtjad

Tšiilis asuv ALMA observatoorium alustas 1. oktoobril 2026 oma kolmeteistkümnendat vaatlustsüklit ja huvi oli rekordiline: astronoomid taotlesid observatooriumi peamise, 12-meetristest antennidest koosneva võrgu vaatlusaega peaaegu üheksa korda nii palju, kui seda pakuti. Esimest korda said kõik taotlejad kasutada ka uusi vastuvõtjaid nimega Band 2.