Uraan opositsioonis: binokliga leiad ta Sõela ja Aldebarani vahelt

Miks on opositsioon hea vaatlusaeg

Opositsiooni ajal jääb Maa Päikese ja Uraani vahele, nii et planeet on Maalt vaadates Päikesega vastassuunas. Seepärast tõuseb Uraan päikeseloojangu paiku, loojub päikesetõusu paiku ja on kõige kõrgemal keset ööd (otse lõunas, kui oled umbes 21. põhjalaiusest põhja pool), kui taevas on kõige pimedam.

Siis on Uraan ka meile kõige lähemal: umbes 2,76 miljardi kilomeetri kaugusel ehk 18,44 korda kaugemal kui Päike. Kuna Uraan on Päikesest umbes 19 korda kaugemal kui Maa, muudab Maa liikumine ümber Päikese aasta jooksul kaugust Uraanini ainult umbes 10% võrra. Nii jääb ka Uraani heledus peaaegu samaks: opositsiooni ajal on tähesuurus 5,6 ja järgmise aasta mais, kui planeet on Päikese taga, 5,8 (tähesuuruste skaalal tähendab väiksem arv suuremat heledust). Opositsiooni eelis on seega eelkõige see, et planeeti saab vaadelda terve öö ja ta tõuseb kõrgele. Tänavu segab opositsiooni paiku aga hele Kuu: pimedad tunnid ilma kuuvalguseta tulevad tagasi umbes 29. novembrist.

Kuhu vaadata

Uraan on Sõnni tähtkujus, Sõela ehk Plejaadide täheparvest umbes 5° kagus ja Aldebaranist umbes 8° loodes. Aldebaran on samas tähtkujus asuv hele oranžikas täht. Nii Sõel kui ka Aldebaran on palja silmaga kergesti leitavad ja juhatavad vaatleja õigesse taevaossa.

Uraani lähedal on kolm tähte, mille järgi on planeedi asukohta lihtne täpsemalt määrata. Uraanist umbes 1,4° põhjas, veidi läänes, on 37 Tauri (tähesuurus 4,4) ning kohe selle kõrval tuhmim 39 Tauri. Umbes 1,4° Uraanist kagus on ω¹ Tauri (tähesuurus 5,5). Nende tähtede taustal liigub Uraan aeglaselt läände, umbes 0,4° kümne päevaga, ja novembri lõpus on ta tähest 37 Tauri peaaegu täpselt lõunas.

Kõige kõrgemal on Uraan otse lõunas:

• 59,4° põhjalaiusel (Tallinn, Stockholm): 51° kõrgusel
• 51,5° põhjalaiusel (London): 59° kõrgusel

Lõunapoolkeralt vaadates jääb Uraan madalamale, sest ta asub taevaekvaatorist põhja pool: 35° lõunalaiusel tõuseb ta põhjataevas umbes 34° kõrgusele.

Kui tahad näha, kus Uraan sinu asukohast vaadates parajasti on, ava SkyFluxi taevakaart.

Täiskuu segab

Täiskuu on 24. novembril ja Kuu möödub siis Uraanist umbes 5° põhja poolt. Kuni 26. novembri varahommikuni on kuuketas üle 95% valgustatud ja Kuu on planeedist kuni 24° kaugusel, nii et neil öödel on Kuu kogu aeg Uraaniga samas taevaosas. Kuuvalguses kaovad tuhmimad tähed ja koos nendega muutub palja silmaga nähtamatuks ka Uraan. Binokliga on ta siiski leitav, kuigi heledal taevataustal paistab ta palju kahvatum.

Vaatlema ei pea minema just opositsiooniööl: Uraani heledus püsib veel nädalaid peaaegu sama mis opositsiooni ajal. Umbes 29. novembrist alates tõuseb Kuu nii hilja, et õhtul on taevas Uraani ümber pime, ja detsembri esimesel nädalal on nii Tallinnas kui ka Londonis mitu tundi, mil Kuud taevas ei ole ja planeet on kõrgel.

Mida on näha

Palja silmaga on Uraan nähtavuse piiril. Ta on tuhmim kui 37 Tauri ja umbes sama hele kui ω¹ Tauri. Vaja on pimedat vaatluskohta, kuuvalguseta taevast ja täpset teadmist, kuhu vaadata. Uraan on nii tuhm, et alles 1781. aastal märkas William Herschel teleskoobiga, et see ei ole tavaline täht. Herschel pidas seda algul komeediks, kuid Uraanist sai esimene teleskoobiga avastatud planeet.

Binokliga on Uraan kergesti leitav: planeet ja need kolm tähte mahuvad korraga ühte vaatevälja. Binoklis paistab ta tavalise tähena, nii et võrdle nähtut tähekaardiga või vaata nädala pärast uuesti: selleks ajaks on Uraan nihkunud läände ligi kaks korda nii palju, kui 37 Tauri ja 39 Tauri on teineteisest eemal.

Teleskoobis ei ole Uraan enam punkt. Uraani nurkläbimõõt on 3,8 kaaresekundit, nii et 100-kordse suurendusega paistab ta läbimõõdult umbes viis korda väiksem kui täiskuu palja silmaga. Ketas on pisike, aga selgelt näha. Just selle ja kahvatu sinakasrohelise värvuse järgi eristubki Uraan tähtedest. Värvuse põhjustab atmosfääri metaan, mis neelab punast valgust.